Mäletan veel praegu,
kuidas tutvustas ta ennast -
külmavärinad jooksid üle mu kere.
Ta oli suveks isa juurde tulnud,
teisest linnast.
Isal oli uus naine, oli uus pere.
Nad ei saanud vist hästi läbi,
nii ta veetis siis minuga aega.
Meil juhtus rohkem asju,
kui ma iganes lootsin.
Kuid siis tuli sügis
ja mustad pilved katsid taeva.
Ta kolis ema ja ta uue mehega Rootsi.
Refrään:
Mida sa teed, kui su süda ulub,
niutsub ja kraabib ja välja nurub,
nürida noolega sind on lastud taas.
Jooga ei aita ja zen ei mõju,
raamaturiiulis Buddha kuju,
sinise saatuse vastu me ei saa.
Mahe suvetuul, toob lohutust
ja klaas veini soojendab mu mälestust.
Seda mitte, et praegu oleks kuidagi kergem.
Nägin teda esmakordselt
ainult hetkeks üleeile.
Kogu öö pärast vaevas,
et nüüd on see õige.
Ma vaatasin ja tema vaatas
kaunis pikalt mulle silma
Tundus - palju oleks teineteisele öelda
Kuid ma ei küsinud ta numbrit,
ega kutsunud teda välja -
järjekordselt üks hetk läks minu jaoks mööda.
Mida sa teed, kui su süda ulub,
niutsub ja kraabib ja välja nurub,
nürida noolega sind on lastud taas.
Jooga ei aita ja zen ei mõju,
raamaturiiulis Buddha kuju,
sinise saatuse vastu me ei saa.
Ja kuigi meel on haige
ja kuigi veri keeb,
on siiski pisut lootust,
et parem ootab veel ees.
Ja kuigi tihti tundub,
et nüüd on tõesti see -
vibumehe valgusvihku sattuda võid
üsna ruttu.
Mida sa teed, kui su süda ulub,
niutsub ja kraabib ja välja nurub,
nürida noolega sind on lastud taas.
Jooga ei aita ja zen ei mõju,
raamaturiiulis Buddha kuju,
sinise saatuse vastu me ei saa.
Mida sa teed, kui su süda ulub,
niutsub ja kraabib ja välja nurub,
nürida noolega sind on lastud taas.
Jooga ei aita ja zen ei mõju,
raamaturiiulis Buddha kuju,
sinise saatuse vastu me ei saa.
